Imetamisnõustamine peale sünnitust igas haiglas?

Imetamispostituse peale tuli hea tagasiside! Aitäh, et minuga oma lugusid jagate. Ma hindan seda kõrgelt – jagan ju mina teiega oma elu ja mulle meeldib ka teie elude kohta lugeda. 😊

Selle postituse peale kirjutas mulle ka üks naine, kes hakkab alates märtsist pakkuma imetamisnõustaja teenust Paides ning ta soovis, et kui ma hätta jään jälle, pöörduksin tema poole. No kindlasti ma pöördun! Ma tean, et niikuinii jään hätta, sest kuigi Paides on sünnitusosakonnas tore ja sõbralik personal, siis minu meelest pööratakse siinses haiglas väga vähe tähelepanu imetamisele.

Muidugi oskan ma jälle ainult enda mätta otsast rääkida ja võib-olla on kellelgi hoopis vastupidine kogemus.

Peale Kristoferi sündi sikutati mu nibu talle lihtsalt suhu ja kõik. Ei hakanud ta sellest üldse kinni. Okei, olin sünnituslaual veel, ehk pärast perepalatis mugavam asend ja laabub asi paremini, mõtlesin ma.

Hiljem aga oli asi palju hullem. Ma lausa nutsin kõva häälega, mu nibudest jooksis verd ja mul oli põrgulikult valus. Selle peale sikutati nibu jälle suhu lapsele ja öeldi, et saan ju hakkama küll, sealjuures ei jäädud jälgima, kas ma päriselt ka hakkama saan või ei sätitud ei mind ega last, sest ma ise lihtsalt ei osanud. Proovisin küll, aga igas asendis oli asi sama hull. Okei. Leppisin. Mis mul muud üle jäi.

Mul on nibudega üldse mingi error, st need on kõige tundlikumad kohad mu kehal. Nt kui ma neid ise mingil põhjusel näppima pean, võin vabalt pildi kotti visata. Nagu mõnel on suhted verega. Pea hakkab ringi käima, õhk saab otsa. Ma ei tea… Mingi nibufoobia. 😀

Haiglas on niigi mu meelest stressirohke olla peale sünnitust, ei taha kurta ja näidata, et ei saa hakkama. Mõtled tihti, et tahaks juba koju ja see vist on ka minu üks suur miinus, et ma keskendun ainult kojusaamise mõttele kuigi võiks ju ennast lõdvaks lasta ja hetkes elada, st mitte põdeda selle haiglasolemise üle.

Igatahes arstid ja õed pöörasid väga vähe minu imetamisoskusele tähelepanu ja lihtsalt enne kojusaamist tuldi, pigistati nibusid ja pandi kirja “saab imetamisega hakkama”. Nojah. Ega ma ei hakanud vastu ka vaidlema, sest kartsin, et jäetakse haiglasse. Mu mission oli ikkagi võimalikult ruttu koju saada ju, kuigi sisimas kartsin ehk hirm oli haiglasse jäämise ees ja hirm oli ka kojusaamise ees, sest äkki seal läheb asi hullemaks?

No ja minu meelest oleks igati tänuväärne, kui igas haiglas ja sünnitusosakonnas oleks nt peale sünnitust kohe imetamisnõustaja võtta või vähemalt näiteks kohustuslik visiit enne kojuminekut. Muidugi paljud saavadki ise hakkama ja neil pole seda vaja, aga mina nt ei ole saanud. Teisega kuidagi sain, aga esimese ja kolmandaga oli küll see imetamine põrgupiin ja andsin alla ehk läksin pudelitoidule üle.

Võib ju mõelda, et neljas laps tulemas, kuidas nüüd hakkama ei saa, aga mis teha. Ei saa. Ja ma olen kindel, et ka nüüd peale neljanda lapse sündi tekib probleeme. Loodan, et mitte, aga parem valmis olla hullemaks. 😀

Mina tunneks ennast igatahes palju kindlamana sünnitama minnes, kui tean, et haiglas on selline inimene olemas.

One Comment

  • Triinu

    Ma olen mõelnud, et igas sünnitusmajas võiks olla piimapank. Minu teada ainus piimapank Eestis on Tallinnas. Parem oleks anda vastsündinud lapsele emapiima kui pulbripiima. Vähemalt ma ise oleksin rõõmsama meelega andnud lapsele haiglas emapiima süstlada kui laps sündis ja mul endal veel piima polnud korralikult tekkinud.
    Aga lõppkokkuvõttes tegelikult midagi hullu ei juhtunud ka pulbripiima andmisel. Laps sai kõhu täis ja see ongi põhiline.

    Aga sellegipoolest pastöriseerimis masin on ju välja mõeldud. Kujutan ette, et ma võiksin ise ka olla rinnapiima doonor. Esimene kord jooksis piim ojadeni kuni ajani mil ise lõpetasin andmise.

    Mul ka imetamine alguses hästi ei õnnestunud. Palusin abi. Nibukaitsmega sain korralikult imetada esimesed kaks kuud. Tegelikult ühte rinda andsin kohe algusest ilma. Ja siis juba mõlemad ilma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga