Kuidas sünnitusvaludest vabaks mõelda

Ma päris kindel ei ole, et 100% toimivaid võtteid suudan siin anda, aga ma võin vist ennast tasapisi juba elukutseliseks sünnitajaks nimetada, sest pädevust on mul peaaegu nelja lapse jagu ja midagi nagu tean ka juba asjast.

Mulle on palju kirjutatud ja küsitud, kas iga sünnitus on erinev olnud? Kas iga sünnitus on järjest lühem ja vähem valusam? Või vastupidi? Milline on kõige meeldejäävam? Milline kõige valusam? Mehe juuresolek, kas see on tähtis või ei? Jne jne.

Mul on alati sellel teemal põnev vestelda. Ausalt. Olgu küsijaid 1 või 11. Sünnitada ma ju ainult oskangi ja iga inimene on huvitatud teemast, mis talle 100% sobib. 😀

Sünnilugusid ma siia kirja panema ei hakka. Kõik juba on lugenud ja kui pole, leiab otsingukasti kaudu need mugavalt üles. 

Milline sünnitus oli minu enda arvates kõige raskem?

Kindlasti teine sünnitamine, sest siis ma juba teadsin, mis mind ees ootab. Kõlab veidralt, aga mul oleks just siis nagu vähem kogemust olnud. Ma lasin hirmul ja paanikal enda keha ja vaimu üle võimust võtta, mis lõppes valesti pressimisega, tohutu ninaverejooksuga ja verevalumitega näos. Naerugaas tegi asja ainult hullemaks – ma jäin keset sünnitust magama!

Ma ei osanud valudega toime tulla. Ma röökisin, ma tahtsin maha surra, ma ei osanud sünnitada!

Milline sünnitus oli kõige lebom?

Raske valida esimese ja kolmanda vahel tegelikult. Esimesega ju ei teadnud, mida oodata ja see juba tegi asja leboks, aga siis sain ma ka epiduraali ning mu alakeha oli justkui halvatud, mistõttu pressisin siis, kui arst käskis. Ja kuna ma esimesest sünnitusest midagi ei mäleta, ju siis polnud midagi hullu.

Kolmas on mul siiani selgelt meeles ja kõige meeldivam kogemus üldse. 

Kuigi ma teadsin ette, millal sünnitama lähen, nagu teisegagi, siis mu keha ja vaim olid valmis. Ma olin end mõttes selleks valmis pannud ning surusin hirmu ja paanika alla. 

Tuhude ajal korrutasin endale “see läheb kohe üle, see läheb kohe üle, see läheb kohe üle!” samal ajal hingates intensiivselt nina kaudu sisse ja suu kaudu välja. Ma olin justkui enda “vaimuga” üksi ja tekitanud teatud mõttetsükli, mille abil ma suutsin kõik need valulikud tuhud üle elada ilma häält tegemata ja mõtlemata, et tahaks pigem maha surra.

Kui ma KTG-s käisin või arst avatust kontrollis, läks see mõttetsükkel paigast ning hakkasin jällegi intensiivselt tööd tegema, et see tagasi saada.

Mehe roll sünnituse juures. 

Esimese lapsega ma ei oleks ettegi kujutanud, et meest mu kõrval ei ole sellel hetkel. Ilmselgelt tundsin ma ju hirmu ja koos oli kergem sellega toime tulla. 

Teisega, kuna paanika ja hirm minust võitu said, klammerdusin Geidu külge, krabasin temast iga valuga kinni ja nüüd tagantjärgi tean, et see oli väga vale – selline teguviis muutis mind veel emotsionaalsemaks ja haavatavamaks.

Kolmandaga mõistsin – on tähtis, et ta olemas oleks, kuid mitte liiga lähedal. Ma teadsin, et tahan ja pean sellega üksinda toime tulema ja saan ise suurepäraselt hakkama, olles oma keha ja vaimuga üksi. Keegi ei tohtinud minu mõttetsüklit segada.

Pigem ajas mind endast välja see, kui mees kõrval sosistas “kohe läheb üle, sa saad hakkama, kõik saab korda”. What the hell, kust sa tead, eks. 😀

Kui kaua kestsid sünnitused?

Esimene 11h (laps 3,6kg), teine 8h (laps 3,8kg) ja kolmas 5h (laps 4,3kg).

Ma siiralt usun, et kui naine suudab oma mõttemaailma süveneda ja seal peremees olla, oma keha võimalikult lõdvaks lasta ja lihtsalt läbi valude kulgeda, on sünnitamine palju palju meeldivam kogemus.

Minu meelest, või vähemalt minu jaoks ongi sünnitamise juures kõige raskem kaine mõistuse säilitamine ja tuhude periood. Pressimine on asja juures kõige lebom. See on küll valus, aga ma annan endast kõik, sest tean, et iga press toob lapse mulle lähemale.

Ja muidugi, mis on veel ebameeldivam, on platsenta sünnitamine. Just see osa, kuidas alakõhu peale räigelt vajutatakse.

Ilupisteid pole ma kunagi tundnud, sest laps on enda väljutamisega seal all kõik niivõrd tuimaks muutnud. #kohaliktuimestus

Mulle nüüd kusjuures meenub, ja ma pole teile isegi rääkinud, et kolmanda sünnituse juurde oli plaan ka kuulus hüpnotisöör Maris kutsuda ja ta oli isegi lahkesti nõus, aga ma isegi ei mäleta, miks see ära jäi. Kõik asukoht, kellaaeg ja asjad said kokkulepitud, aga lõpuks öeldi mulle, et jääb ära. Oleks päris huvitav kogemus olnud. 

Seega naised, kes varsti sünnitama lähevad – mõttemaailmaga saab palju muuta ja sünnitamine enda jaoks hoopis meeldivaks kogemuseks pöörata. Mul on üsna positiivsed ootused neljandaks. 😊

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga