Mida me üksteise ees mitte kunagi ei tee?

Kui ma nüüd sellele otse ja ausalt vastan, siis meil Geiduga ei olegi vist midagi, mida me üksteise ees häbeneks või ei teeks. Minu peeru teemaline postitus tekitas mitmeid erinevaid mõtteid inimestes ja ma loodan, et keegi ei arva nüüd, et ma päriselt ka käin ringi ja peeretan seal, kus jumal juhatab. Kodus aga küll, kui oleme siin omaette ja külalisi pole.

Mõeldes sellele teemale, kas on sobilik oma elukaaslase ees peeretada, siis vast nii hull asi ei ole, et lähen Geidu ette, tõmban kannikad laiali ja lasen sellise peeru maha, et teisel on elu lõpuni trauma. Ikka vaikselt ja omaette. Ok, vahel tuleb kõvema häälega, kui sooviks, aga no nurga taha häbenema sellepärast ei jookse. Kodus ikka juhtub. 😀

See selleks… Antud teemast mõtlesin ma edasi sellele, mis on ühes suhtes tabu ja mis mitte. Kui varjad oma peeru kaaslase eest, siis mida kõike sa veel varjata võid? No seda ma ei usu, aga mõtlema pani küll, mida me häbeneme teineteise ees või mida me lihtsalt ei teegi, sest noh… #austus

Kui võtta nüüd põhjusena seda, et austusest oma kaaslase vastu ei tee sa seda ja seda ja seda… siis me vist Geiduga ei austa üksteist üldse. Meil ausalt pole midagi, mida häbeneksime või vaikselt nurga taga ära teeks. Ei mõtle midagi tehes, et mida ta nüüd minust arvab või kas tegin endal margi täis. Suht suva. 😀

Ma arvan, et see müür meie vahelt langes peale esimese lapse sündi, mil Geit nägi mind last endast välja pressimas, ennast täis laskmas, nii vedelama kui ka tahkema kraamiga. Mis ma siis ikka enam häbenen, kui ta seda kõike ühe päeva jooksul nägi ja minema ei jooksnud? 😀 Ikka veel on ta siin ja peale seda hirmsat päeva juba 7 aastat. 😀

Seega, ma võin vist üsna ausalt öelda, et ma ei häbene tema ees mitte midagi, olen selline nagu olen ja ainult tema teab, milline ma päriselt olen. 😀 Haha. See on muidugi ühest küljest ka natuke hirmutav, sest nüüd ta peab minuga igavesti olema ja kõik mu veidrused endaga hauda kaasa viima. 😀

Ja vastupidi.

Meie vahel pole midagi, millest rääkimine tekitaks piinlikkust või… No meie vahel pole lihtsalt midagi!

Ma ei tea, kas see on hea või halb, et meie vahel mingit müüri ei ole ja kõik ongi 100% nii nagu me oleme. Mingeid trastilisi muutusi pole ma märganud, lihtsalt see, et kuidagi vabam ja mõnusam on nii elada. Ja ma ei räägi siin ainult peeru varjamisest vaid üleüldse kõigest. 😀

Ja üldse, ma ei tahtnud peerule eraldi postitust pühendada vaid rääkida asjadest, mida üksteise ees suhtes häbenetakse ja mida mitte. 😀

Ma igaksjuhuks lisan, et loodetavasti on nõus keegi tunnistama, et päriselt teiste ees oleme me jumala normaalsed inimesed. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga