***

sest näpud sügelevad!

Ma olen hakanud viimasel ajal lugema rohkem Leanika blogi ja võib-olla olen ma lihtsalt sisutühi inimene, aga ma saan sealt üsna palju inspiratsiooni, millest ja kas kirjutada. Kuigi tema blogi välimuse kallal võiks pisut nokkida ja see meenutab mulle oma blogi välimust, kui viimane alles stardijärgus oli, siis lugemismaterjali tal on.

Huvitavat lugemiselamust pakkus ta kommenteerimise teemal (link!). Häbi silmis (või siiski mitte?) tunnistan, et ka mina olen vahel sellist tüüpi inimene, kes lihtsalt ei suuda oma sõrmi klaviatuurist eemale hoida. Üks aeg tegin iseendaga kokkuleppe ja proovisin mitte kõiki asju sotsiaalmeedias kommenteerida. Mitte, et ma seda 24/7 teeks, aga sageli tahan ka mina sõna sekka öelda. Vahel isegi liiga palju.

Üsna tihti saan ma peale kommenteerimist südamerahu, mõnel üksikul juhul tekitan oma kommentaariga vaidlust või meelerahu rikkumist ning tõmban endale veel rohkem negatiivsust kaela.

Mõni kord mõtlen, et oleks vist parem, kui oleksin vait.

Kuigi kommenteerin sotsiaalmeedias palju, siis olen jäänud alati (vähemalt enda arust) viisakaks ja proovinud olla erapooletu. Ja sõna võtan ma alati oma nime alt. Olen arvamusel, et kui sa oled nii pussy, et ei julge oma nime alt teatud asju öelda, siis ole parem vait.

Miks inimesed anonüümselt kommenteerivad? Kunagi ma arvasin, et võib-olla sellepärast, et igas portaalis ei saa oma nime alt ehk kommenteerida.. Tol ajal olin ma võhik sellistes asjades. Nüüd ma tean, et igal saidil on võimalus end kuidagi tutvustada. Seega, miks inimesed siis kasutavad võimalust jääda anonüümseks? Mina isiklikult arvan, et neil on lihtsalt häbi. Enamus anonüümsed kommentaarid on ju negatiivsed ikka. Kas solvatakse või “kritiseeritakse” või tehakse muud moodi maha. Anonüümselt.

Sellest võib järeldada, et kommenteerijal on endal ka tegelikult oma arvamuse pärast häbi. Julgeb öelda, kuid mitte tunnistada ja omaks võtta, sest noh.. mark on.

Mariann paljastas huvitava ja jumala naljaka viisi, kuidas sarivihkajaid närvi ajada ja peab tõdema, et täitsa huvitav lahendus. Nimelt, kui keegi jätab sulle blogisse solvava kommentaari, siis sa lihtsalt muudad seadete all selle positiivseks.. ja kõik.

Ma pole ise selle peale tulnud, sest imelikul kombel pole ma sellest ajast saadik, kui wordpressi kolisin, sellist solvangutevalangut saanud, nagu bloggeris kunagi. Ma ei tea, miks inimesed enam ei kirjuta, kui kole või rõve või paks või vähihaige ma välja näen… Bloggeris oli see igapäevane teema, tänu millele mulle ka paks nahk peale kasvas. 😀

Kas teie olete sarikommenteerijad? Kui teete seda anonüümselt, siis miks?

6 thoughts on “sest näpud sügelevad!

  1. Ei kommenteeri mitte kunagi anonüümselt. Kommenteerin siis kui teema kuidagi mind puudutab. Kuna olen üsna konkreetne ja otsekohene siis vahel võib-olla mõnele ei meeldi mu ütlemine, sellest on ka mõnikord tekkinud pisike vaidlus 🙂

  2. Kommenteerin ka oma nime alt ja vägagi otsekoheselt, ehk nii, kuidas ma mõtlen, nii ka kommentaari kirjutan. Väga paljudele ei meeldi mu otsekohesus jao len saanud nt. fb jäetud kommentaaride peale ikka väga palju vastukaja. Kedagi ma oma kommentaaridega pole solvanud, vaid lihtsalt mina mõtlen teistmoodi, kui mingi teksti avaldaja ja see avaldajale ei meeldi. Blogijatega on selline asi, et ega nõrga närvisüsteemiga inimesed vist blogida tohikski. Viimasel ajal ei ole ma teiste blogijate postituste all eriti kommenteerinud, sest osad teemad on lihtsalt sellised, milles ma ei tunne end pädevana ja pole ju siis vajadust sõna võtta. 😀 Malluka ülestunnistuse peale, et muudab negatiivsed kommentaarid positiivseks, naersin ma kõva häälega… 😀

    1. Ülestunnistus kõlab nagu ma teeks seda sadu korda päevas 😀 Tegelt on vaid 1-2 inimest, kes iga kord nii palju taidlevad, et naljakam on neile nii käru keerata 😀

  3. Mina ei kommmenteeri oma nime alt, aga ainult sellepärast, et ma ei taha et tuttavad mu ära tunneks vms. Nokkida või halvasti öelda ma kellegile ei viitsi kuskil kommentaarides, pole seda sorti inimene.

  4. Mina olen sellise kasvatusega, et kui midagi head öelda pole, olen vait. Igal inimesel on oma arvamus ja selle avaldamine on täiesti normaalne. Aga seal tulebki mängu see kuidas seda tehakse. On inimesed, kes avaldavad arvamust/annavad nõu/elavad kaasa vms ja need, kes niisama tahavad nokkida/ära panna. Sinna juurde kirjutatakse veel, et ei mõelda halvaga.

  5. Ei ole sarikommenteerija. Kommenteerin siis, kui tunnen, et on midagi kaasa rääkida. Ja tihti teen seda anonüümsena, sest ei taha, et tuttavad/sõbrad ära tunneksid, sest mõningaid asju ei jaga ka nendega, sest neil võib-olla polegi antud vallas kogemusi vms. Ja siis ongi hea kaasa rääkida nendega, kellel samad mured, rõõmud. Ühesõnaga, ei taha, et ära tuntaks, aga kaasa rääkida tahaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga