Määratlemata

aastavahetus

1. jaan. 2017
Ma tegin eile seoses aastavahetusega (enne seda muidugi) väikese sissekande blogi facebooki lehele. Kuna ma arvutiga netti ei pääsenud, sest elisal on naeruväärsed paketid (ootan juba märtsi, saab leping läbi ja kindlasti vahetan teenusepakkujat), siis otsustasin ma telefoniga valmis trükkida lühikese sissekande. Küll aga tahaksin ma täna, aasta esimesel päeval, siiski natuke laiemalt oma mõtteid kirja panna. 
2016 viimasel päeval võtsin ma vastu otsuse loobuda alkoholist. See ilmselt jätab minust mulje kui depressiivsest alkohoolikust, kes on teinud esimese sammu sellest võõrutamise suunas, aga tegelikult pulbitses minus soov ärgata 2017. aastal igal hommikul ilma peavaluta ja nautida seda, mida elu on mulle andnud ja kavatseb tee peale veeretada. 
See aastavahetus oli teistsugune ja kindlasti erilisem kui teised. Miks? Esimest korda veetsime me selle oma perega. Ainult meie neli. Sõime head ja paremat, vaatasime sooja teki all teleri ees kodumaiseid saateid ja lihtsalt olime. Kõlab nagu üks hubane ja muinasjutuline õhtu, aga seda see oligi. Ma pole vist eales õnnelikum olnud kui eile. Vahel kiikasime aknale, sest ilutulestikku hakati ikka tunduvalt varem laskma ja lapsed olid nii õhinas. 
Eelmised aastavahetused on olnud.. teistugused. Kas lapsed on maganud või üks nendest on olnud maal või mõlemad on hoidjaga olnud ja meie Vabaduse väljakul või midagi muud.. Iga aastavahetus on meie peolaual olnud alkohol. See on meie riigis nagu traditsioon. Eile tõstsin käed ja andsin endale ühe pisikese lubaduse- Jane, mis oleks, kui järgmisel aastavahetusel tähistaks (ilma alkoholita :D) esimest aastat karsklasena? Yes, why not? Sest kui raske saab olla veinitamistest ja muudest jookidest, mida tähtpäevadel pakutakse, loobuda? Ma mäletan, et minu kunagisele kaalulangusele andis oma panuse see, et ma ei tarbinud ligi 5 kuud ühegi alkohoolset jooki. Ja oi milline siidrisõber ma olin!

Öösel käisime ilutulestikku õues vaatamas. Nii kui kell kaksteist kukkus, oli õues hirmutav vaikus. Mõtlesime, et valisime jama koha, kust pauke vaadata, aga õnneks hakkas alles siis inimesi kogunema ja lõpuks nägime korraliku tulevärki. Hendrik aga läks paanikasse. Kattis kõrvad ja peitis näo issi jopesse, seega väga kaua ma imetleda ei saanudki, kui seadsime oma sammud kodu poole.
Kuigi ei ärganud ma täna plaanipäraselt varakult, et ühte mõnusat lattet nautida ja uue aasta esimesest päevast kõike võtta, siis sellegipoolest on mu enesetunne hea, sest pea ei valuta ja ma ei ole seda koleda ilmaga päeva raisku lasknud vaid jõudnud teha erinevaid toimetusi, et nüüd lihtsalt istuda, lebotada ja blogi kirjutada. Ma tahan iga päeva sellel aastal saata õhtusse hea enesetundega. Ma armastan oma lapsi, ma armastan elu ja ma armastan kõike, mis muudab mind veel paremaks inimeseks. 
Ma loodan, et kõik teie soovid täituvad sellel aastal. Ma loodan, et kõik teie ideed ja plaanid lähevad edukalt. Ma soovin teile kõike head ja rohkelt katsumusi teie teedele, sest erinevad väljakutsed muudavad elu ainult põnevamaks! 

Only registered users can comment.

  1. Üks väga siiras ja armas postitus! Su perekond on üldse väga armas! Kaunist uut aastat Teile ja ikka soovide täitumist!😊

  2. Tubli blogija oled. Super on lugeda sinu elust ja kuidas sul läinud on. Oled väga hea ema oma kahele pojale..Müts maha sinu 93rd.. Head uut aastat teie perele minu pere poolt 🎉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga