Määratlemata

kas teate seda tunnet…

et üks päev sa tunned, et oled maailma kõige õnnelikum inimene ning teisel päeval mõtled, miks sa üldse eksisteerid. Mida sa üldse siin teed ja milleks oled? Just täna.. või siis õhtupoolik on mul selline kohutavalt halb tunne. Halb eelaimdus, kui võib nii öelda. Ma istun vaikselt voodil, vahel kiikan rõdult välja, läpakast kostub kena masekas….


Kui ma hakkan otsima põhjust, miks ma end hetkel nii halvasti tunnen, siis ühtegi kindlat ma ei leiagi oma peast. Võibolla teiste inimeste pärast, võibolla enda pärast, võibolla blogimise pärast, võibolla.. kindlat põhjust ei ole, nagu ma juba ütlesin. Ma lihtsalt tunnen end hetkel kõige üksildase ja kõige kurvema inimesena maailmas. Täpselt nagu terve maailm oleks minu vastu ja ei tahaks mind siia. Suht pubeka mõtted, eks. Kui ma olin 14-15, tahtsin kiirelt saada täiskasvanuks, aga nüüd.. nüüd ma tahaksin olla umbes 10 aastane, et ma ei peaks maadlema eluprobleemidega ja muude raskustega.. Ma ei ole nõrk, aga ma kardan elu.. kõige rohkem seda, mida ta tuua võib. Ma kardan olla halb inimene. Ma kardan, et ma muutun. Kõik inimesed ju muutuvad- kes paremuse poole, kes halvemuse poole. Ma kardan, et muutun selliseks, nagu on seda minu ämm- ennasttäis bitch, kes igal võimalusel üritab oma laste elusid rikkuda. Muidugi ma ei arva, et olen kunagi suuteline enda lastele tegema seda, mida teeb tema, aga pisike hirm on sees, et ma võin kunagi olla nagu tema. Ma isegi ei tahaks sellele mõelda ja isegi praegu näen, kuidas ma igas lauses kirjutan endast, nagu ma oleks maailma naba. Appi, ausalt. Ma armastan ülekõige oma lapsi ja ei muudaks oma elus mitte midagi, kui ma saaksin aega tagasi kerida. Jah, ma sain esimese lapse noorelt- 18. aastaselt, teise juba 21. aastaselt, kuid nad on mulle elus kõige tähtsamad ja ma ei vahetaks neid mitte millegi vastu. Kuna blogi on koht, kuhu ma saan tulla ennast tühjendama, s.t oma mõtted ja emotsioonid koondada, siis nüüd kasutangi ma selleks võimalust. Ma panen kirja kõik, mida ma hetkel tunnen ning kui selle üle on kohtumõistjaid, siis olgugi nii. Mida ma teha saan? Kui ma juba kord oma jala blogimaastikule olen tõstnud, ei kavatse ma sealt lahkuda sellepärast, et julgesin oma tunded virtuaalsele paberile kirja panna. Ma olen siiani natuke peljanud seda, mida kirjutan blogisse- olen püüdnud olla ettevaatlik oma sõnadega, et mitte kedagi riivata või ennast kuidagi teises valguses näidata. Avastasin, et blogi kirjutades ma ei ole mina ise. Ma olen end alati pisut muutnud siin kirjutades. Ma olen alati pikalt mõelnud enne, kui midagi kirja panen. Miks? Miks ma pean enda blogis hiilima kikivarvul, kui see ongi koht, kus ma saan end vabalt väljendada nii nagu ma seda ise tahan? Jah, ilmselt need emotsioonid on mööduvad ja homme olen unustanud, mida täna tunnen, aga ka mina olen inimene. Ma olen teinud elus tuhat kui mitte miljon viga, olnud halb ja püüdnud olla veel parem, kui hetkel. Ma olen lihtne inimene, lihtsate emotsioonide ja mõtetega, kes proovib kogu südamest olla oma lastele nii hea ema, kui võimalik. Ma käitun inimestega nii nagu käituvad minuga nemad või nii kuidas tahan, et inimesed minuga käituvad. Millal ma saan olla mina ise, ilma et peaksin kartma teiste inimeste pilke ja sosinaid? Vean kihla, et tervest maailmast teavad ehk 4-5 inimest, milline olen ma päriselt, kes olen ma päriselt ja nad on sellega rahul. Vean kihla, et need, kes mind absoluutselt ei tunne, peavad minu üle kõige rohkem kohut… Tekitavad arutelusid, millest neil ei ole õrna aimugi. See blogi siin on üks pisike osa minust, minu hobi ja minu kirg. Ma armastan kirjutamist- muidugi ei ole ma selles nii hea, sest minu haridusteesse tuli paus ja ma kavatsen jätkata sügisel, aga kas minu kirjavigade ja lauseehituste pärast tuleks tembeldada mind kellekski, keda ma ei ole? Küsimused, millele ma adekvaatseid vastuseid kindlasti iial ei saa, sest inimesed ei suuda internetikeskkonnas jääda tõsiseks ja ausaks, isegi mitte anonüümsetena. 
Ma isegi ei kavatse läbi lugeda seda postitust siin, sest kõik olen ma kirja pannud emotsioonide ajel ja ma ei suuda hetkel millelegi mõelda. 

3 thoughts on “kas teate seda tunnet…

  1. Misasja sa ajad, kust see nüüd tuli? kes sulle iin anonüümselt liiga on teinud? Suht lamp tekst

  2. See tunne….see külastab ma usun meid kõiki…kuid see näitab et me oleme veel inimesedomame kainet meelt ja oleme haavatavad,mitte nagu mõni kes sõidab elust läbi tangina mõtlema mis kaose ta endale või teistele tekitab. Mina üritan tavaliselt neil õhtutel kõik sõnad ja mõtted,laused kirja panna mis peas ringlevad ja seejärel proovin nt hommikul analüüsida millest see “tunne” tuli,sest tihit ongi ju nii et Sind haarab “tunne” kuid Sa ei oska seda kirjeldada,kuid alati on hea teada saada selle põhjus,sest sellest õpime me palju ning minul isiklikult ei olegi need põhjused liiga suured vaid vahel lihtsalt tuleb jonni ja maseka tunne väsimusest 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga