***

Kui avalik on avalik?

13. aug. 2017

Üks aeg tuli mulle blogi postkasti kiri teemasoovitusega. Mul paluti kirjutada sellest, mida jagan mina avalikult ning kust läheb see piir, et mida on ok näidata või millest kirjutada ja mida võiks jätta pigem enda teada.

Juurde oli lisatud näitena kaks pilti. Üks imikust, kelle suguelundid vaatasid pildilt vastu ja teine imetavast emast, kes murul, rind paljas, oma võsukesele süüa andis.

Esiti ma ei saanud soovitaja põhiprobleemist aru, sest avalikust imetamisest olen ma oma arvamuse ju juba kirja pannud ehk mul pole sooja ega külma, kui keegi kuskil avalikus kohas seda teeb, mina pole seda siiani teinud ja kahtlen, et tulevikus teen, aga never know, eksole.

Lasteteema on juba teine asi. Minu jaoks ei ole tõesti ok need pildid, kus laste suguelundid vastu vaatavad. Mul endal vahel tekib kahtlus, kas lisada lapsest instagrami või facebooki ujukate väel pilti või mitte, seega ma ei saa aru, mis toimub nende vanemate peas, kes suisa täitsa alasti pilte lastest jagavad.

Samas pole see jällegi ju minu asi, seega ühelegi emale ma seda nina alla hõõruma ei läheks. Ma tegelen enda jõmpsikatega. 😀

Aga kui avalik on avalik? Kus jookseb minu jaoks see piir? Mida jagada avalikult ja mida jätta privaatseks? Olen ju ometi mina ka inimene, blogija ja tahan oma lugejatega jagada võimalikult palju oma elust. Ma teen seda ilma ühegi kõhkluseta, kuid salamisi olen endale seadnud piirid, mida ma jagan teiega ja mida mitte. Või noh, ma olen enda jaoks selgeks mõelnud, mida on ok võõrastega jagada ja mida mitte. Ma isegi ei hakka seda nimekirja siia alla tooma, sest igaüks ilmselt teab, kus jookseb mõistlikkuse piir, eksole.

Need, kes on pikemat aega mu blogi jälginud ilmselt tajuvad ka minu piire. Blogi kumab ju minu elu ja need teemad, mida ma ei ole siin lahanud, on ilmselt minu jaoks liiga isiklikud ning kuuluvad ainult meie perele.

Ja kuigi piirid on selgelt paigas, siis ei tunne ma, et see koht siin oleks kuidagi piiratud võimalustega. Ma tulen siia ja panen kirja asjad, millest soovin rääkida, mida soovin jagada, mida tahan endast välja saada. Vahel on mul selline tunne, et siia kirjutamine oleks nagu sõbrannale südame puistamine. Ma teen seda hästi vabalt ja tunnen ennast peale seda palju paremini.

Et ma tulengi siia, tunnen ennast hästi mugavalt ja kõik tunded justkui voolavad minust välja. Ja ma ei pelga. Ma kirjutangi nii, nagu ma mõtlen ja nii nagu tahan.

Aastatega olen julgemaks ka muutunud. Teise rasedusega poleks mulle mõttessegi tulnud, et jagan mitme tuhande inimesega oma paljast kõhust pilte, aga nüüd ma ei näe selles midagi veidrat. Inimesed muutuvadki ajaga ja võib-olla see, mis hetkel tundub minu jaoks liiga privaatne, et jagada, on mõne aasta pärast täiesti tavaline. Mine sa tea.

Only registered users can comment.

  1. Aga sellepärast ju blogisid loetaksegi, et inimesed tahavad saada aimu blogija igapäevaelust. Mina näiteks ei viitsiks selliseid blogisid lugeda, kus blogitakse ainult mingit tootetutvustust. Ka selliseid nn. blogisid on olemas.
    Mulle su blogi meeldib. Ja minu arust ei ole sa postitanud midagi sündsusetut. Ehk teisisõnu…kellele ei meeldi, ärgu vaadaku. 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga