Määratlemata

ma olen nii õnnelik!

Ühest küljest olen ma stressis, masenduses, segaduses ja väsinud. Teisest küljest väga õnnelik ja lootusrikas, et asjad kuhugi suunas arenevad. 

Alustame algusest. Väga paljud ei tea kindlasti, millest ma nüüd järgnevalt kirjutada kavatsen. Hendrikul eemaldati eelmise aasta augustis adenoidid. Kui ma nüüd blogi arhiivi vaatan, siis ma olen mitmeid kordi tema kõrvapõletikust ja sellest adenoidioperatsioonist kirjutanud, aga kes ei ole veel pilku peale visanud, siis saate teha siin (link!). Pliis ärge selle postituse põhjal arvake, et ma tõesti kartsin oma lapse tigimuutumist peale operatsiooni, kus ta ei tunne mind enam ära ja mida kõike õudsat veel. Kui su armas, kallis, pisike laps peab minema operatsioonile, siis mõistus võib absoluutselt kõike kokku mõelda. Mina olin lihtsalt piisavalt loll, et jagasin oma mõtteid. Siin (link!) räägin ka nats operatsioonist ja siin (link!), siin kirjutan juba kõrvapõletikust tsipake (link!) ja siin (link!) sai mul täiesti villand sellest. 

Ma kirjutan kõik läbi nii lühidalt, kui ma suudan, et jätkata kõige uuega, mis meile paari viimase päeva jooksul edastatud on. Peale operatsiooni nii sügise lõpu poole või talve alguses tekkisid Hendrikul kõrvavalud. Perearsti juurde pöördudes kirjutati välja antibiootikumid ja diagnoosiks pandi kõrvapõletik. Ja nii mitmeid kordi. Mul sai lõpuks villand sellest, et topin last antibiotse täis kuid mingit pikemat kasu sellest ravist ei ole ning panin lapsele aja kirja kõrva-, nina- ja kurguarsti juurde, kuhu oli vaja ka perearsti saatekirja. Helistasin arstile, ütlesin, et nüüd on nii lood ja vaja on saatekirja. Mina sain korraliku peatäie, sest sellist asja ei tohiks ilma perearsti loata teha. Kõik käib läbi tema. Kannatasin selle peatäie ära ja sain oma saatekirja. Ma sisimas väga lootsin, et kui laps saab kõrvaarstile, et siis midagi muutub. Lapsele tehti esimesel visiidil röntgenpilt- põsekoopad täiesti põletikus ja turses. Ja see oli nüüd 2016 märtsis. Alates märtsist kirjutati talle jällegi antibiotse ja muid rohte. Kuniks üleeilseni, mil tehti lapse näost jälle röntgenpilt ja tulemus sama- põsekoopad turses ja äge põletik. Põhimõtteliselt see ravi, mis märtsist saadik ta sai, see ei andnud mingeid tulemusi. Ma andsin talle erinevaid antibiootikume ja muid rohte. See ei aidanud. 

Üleeile, kui käisime jälle kõrva-, nina ja kurguarsti juures pidin ma imestusest pikali kukkuma. Arst teatas mulle, et mul on kaks võimalust- kas jätkame kodust ravi antibiootikumidega või ta kirjutab saatekirja ja me läheme kohe haiglasse. Ma küsisin arstilt, kumba ta mulle soovitaks. Minu imestuseks ei osanud ta mulle konkreetset vastust anda. Ta ütles vaid, et ta eriti ei taha, et me sinna haiglasse läheks vaid raviks kodus edasi. Haiglas pidavat tegema operatsiooni. Samas, ta ei garanteerinud, et kodune ravi meid lõpuks haiglasse ei saada. Hmm… ma lihtsalt võtsin selle saatekirja ja lapse ning me läksime koju. Ma olin segaduses, hämmingus ja ma ei teadnud, mida teha. Kuidas saab üks arst öelda mulle, et ma läheks koju ja otsustaks, kuidas edasi toimin? Kuidas ma tean, mis on minu lapsele parim, kui ma ei oma mingeid kogemusi? Kuidas saab üks arst arvata, et lapsevanem on selliste asjade koha pealt asjatundja? 

Egas seal midagi, sibasime järgmine hommik saatekirjaga EMOsse ja selgus, et põsekoopapõletikuga ei tehta mingit operatsiooni kõrvadele, sest see ei anna tulemusi lihtsalt. Kirjutati antibiootikumid, millega põsekoopapõletik alla saada ning esmaspäeval pean EMOsse tagasi minema ja siis võetakse kurgust ning ninast tal mingid proovid, et teada saada, mis asi see põletiku tekitab. 12.07 lähen arsti juurde, kes Hendrikul adenoide eemaldas ja kui selleks ajaks ravi mingit tulemust ei ole andnud, loputatakse põsekoopad narkoosi all ära ja kaalutakse operatsiooni kõrvadele. Paigaldatakse sondid jne. Kõige kurvem asja juures on see, et üleeile tehti Hendrikule ka kuulmisuuring ja selgus, et mõlema kõrva kuulmine on halb. Sellest ka tema logopeedilised probleemid. 

Ja siis olen mina. Ema, kes tunneb end nii sandisti, sest kes siis veel selles kõiges süüdi on kui mitte mina ise. Liiga usaldav arstide suhtes. Ma tunnen, et pole võidelnud piisavalt oma lapse tervise nimel. 

Aga täna ma olen õnnelik, et tema ravi on võtnud teise suuna. Mingigi lootus vähemalt paistab. Ka see on hea! Ma pean olema positiivne. Sest lapsele annab jõudu teadmine, et ta ei ole selles üksinda. Jah, ma kardan, kuid minu hirm tekitaks temas veel suuremat hirmu. 

1 thought on “ma olen nii õnnelik!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga