Määratlemata

pere või haridus?

Üks päev vestlesime tuttavaga. Rääkisime haridusest, karjäärist ja pereelust. Sellest, mis on elus oluline. Ma hakkasin mõtlema. Hakkasin kahetsema. Mõtlesin, kui palju olen ma oma pead raisanud sellele, mida teised minust mõtlevad ja arvavad. Sain endale selgeks, miks ma üldse kooli tagasi läksin. 

Kui ma jõudsin selle vestluse käigus selgusele, et ma jätkan oma haridust sellepärast, kuidas teised on minu pihta näidanud näpuga “näe, kaks last, aga haridust pole”, valitses minu peas suur segadus ja halb tunne. Ma sain aru, et ma ei teegi seda enda pärast vaid teiste pärast. Miks ma üldse pean end kellegile tõestama? Näitama, et ma olen suuteline? Miks? Ma peaksin tegema seda enda pärast. Sellepärast, millised vaated MINUL tulevikus on peale keskhariduse omandamist. Miks ma siis põrgu päralt mõtlesin sellele, mida teised arvavad?

Seejärel langes südamele kahetsus. Kahetsus, et ma tol ajal esimest last oodates hirmunult lõpetasin 10. klassi ja kartsin minna 11-sse, sest kartsin, et minu pihta hakatakse näpuga näitama. Tol ajal oli see väga suur hirm ja ma teadsin, et just nii see hakkabki olema. Väikese koha asi, võiks öelda. 
Mida rohkem see vestlus arenes, seda rohkem sain aimu, kuidas ma tegelikult üldse ei kahetse, et kooli pooleli jätsin ja alles nüüd jätkasin. Miks? Sest mulle olid minu kaks põngerjat tähtsamad. Ma pühendusin oma perele ja tegelikult peaksin seda edaspidi tegema. Mis on selles halba? Ei ma ei propageeri nüüd noori lapsi tegema, pereelule pühenduma ja pidama normaalseks seda, et sa oled hariduseta ema. Kuid ma ei tee ka seda maha. Mis siis on selles halba, kui mu haridus on poolik, sest ma pühendun täielikult oma perele, oma lastele? Nende üles kasvatamisele? Ma arvasin siiani, et see ei ole piisav põhjus hariduse jätkamiseks. Aga vot on ikka küll! Ma elasin siiani teiste arvamuses supeldes. Selles, kuidas mulle pidevalt öeldi “näed, mõttetu inimene, elab lasnamäel kuskil urkas oma kahe lapse ja rullnokast mehega, haridust pole, tööd pole.. mis inimene sa üldse oled?” Ma mõtlesin küll, et ma teen seda kõike enda pärast, aga alateadvus ütles midagi muud. Ma läksin kooli, et tõestada teistele midagi, mitte iseendale. 

See postitus siin ei ole märgiks sellest, et ma kavatsen endale terve jalgpallimeeskonna sünnitada ja hariduse jälle pooleli jätte ning perele täielikult pühenduda. See postitus on siin selleks, et teada anda, et ma ei tee seda enam teie pärast, kes te olete mind hukka mõistnud. Ma teen seda ainuüksi nüüd enda pärast, sest ma olen nii kuradima isekas. Jah, väga isekas. 

Kuid nüüd on mul südames rahu, sest ma tean, et ma ei visanud seda aega lihtsalt niisama minema vaid ma andsin selle oma poegadele. Oma mehele. Ja mul hakkab paha, kui ma mõtlen kõigile nendele süüdistustele, mida on loopinud minu pihta näotud ja nimedeta inimesed. 

Ma olen õnnelik! Mul on kaks last! Ma käin koolis! Mul läheb koolis kõik hästi (vahet pole, et mõned tööd tegemata. Neid saab alati järgi teha). Mul on mees! Mul on kõik, mida üks elus edasiminev noor inimene vajab. Ja ma tean, et ma ei ole oma elus midagi valesti teinud või et ma peaksin midagi kahetsema. 
Hommikune üllatus lastele. Kui lihtsad asjad võivad meie päeva kannapöördel muuta 🙂

2 thoughts on “pere või haridus?

  1. Oh kuidas ma isegi kartsin kooli minna, olles rase ja hiljem ka poisslapse ema… Sellegipoolest suutsin ma ENDA pärast põhikooli lõpetada. Jah, põhikooli, sest sain 16-aastaselt emaks. Tunnen selle üle uhkust ja loodan edasi minna ka keskkooli. Jane sa oled uskumatult tore ja edasipüüdlik inimene. 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga