“Tee suurt hoogu… pilvedesse!”

Ma ei oleks kunagi arvanud, et lapsevanemaks olemine midagi nii imelist on. Jah, vahel tõmbab närvi nii mustaks, et mõtled, why me ja mõnel korral on lausa juhtunud, kus ma olen kujutanud ette, milline oleks elu ilma lasteta. Kui kerge see oleks. Aga üldpildis ei suuda ma elu ilma nendeta ette kujutada.

Ma ei kujutaks ette, millised oleksid need hommikud, mil ärkan üksinda ning keegi ei magagi oma varvastega mul näos või ei kujutaks ma ette õhtuid, mil istun üksinda diivanil teleri ees ja mul ei olegi mitte kedagi kaissu haarata.

Mõelda vaid, et ma ei ole enam mitte kunagi üksinda. Mul on lapsed, kelle eest ma vastutan, keda ma pean oma iga ihurakuga kaitsma, kes pakuvad mulle nii palju erinevaid emotsioone. Ma isegi ei teadnud, et minus on nii palju ja erinevaid emotsioone.

Ma olen lapsevanem juba üle kuue aasta olnud, kuid vahel avastan end siiski kõigele sellele mõtlemas nagu oleks äsja emaks saanud.

Mul on südamest hea meel, et olen oma lastega saavutanud teatud usalduse ja meil on… selline hästi tugev side.

Kui Hendriku arenguvestlusel küsiti, mille üle ma oma poja suhtes uhkust tunnen, pidin tõdema, et selle usalduse üle, mis meie vahel on. See, kuidas ta pöördub iga rõõmu ja murega just minu poole ning ta ei häbene midagi. Ta räägib mulle kõigest, ok vetsu ta mind kaasa ei luba, aga muidu jagab ta minuga kõike.

Mul on hea meel, et lapsed loodavad ainult minu peale. Nad tunnevad end minuga turvaliselt ja hoituna. Nad tunnevad, et emme suudab kõike ning neil on minuga lõbus.

Eile mängisime Raimondiga palli ning siis tahtis ta kiikuda. Küsisin, kui suure hoo ma talle teen. Ta vastas: “Tee suurt hoogu… pilvedesse!” Saate aru, kui armas see oli? Ta ju teab, et see ei ole võimalik, ometi ta usub, et emme on võimeline seda tegema.

Ma juba suure õhinaga ootan, millal Kriss juba suuremaks kasvab, et seda rõõmu kolmekordselt tunda.

Mulle meeldib lastega koos kasvada. Me kõik kasvatame teineteist. Mulle meeldib lastega koos mängida – tõukerattaga sõita, palli mängida, õpetada neile, kuidas pilvekat lüüa, õpetada neile erinevaid pallimänge, lumesõda mängida, ujuda.

Oma lapsepõlvest ma selliseid asju ei mäleta. Alati mängisin ma sõpradega, väga harva vanematega. Kui üldse. Aga vanasti oligi kõik teisiti. Täna, olles ise ema, üritan ma võimalikult palju sulanduda laste tegevustesse. Muidugi, oma aeg peab neil ka olema, mil saavad sõpradega olla, sest ükski laps ei taha sõpradega hängida, kui ema koguaeg järgi käib, eks. 😀

Mulle meeldib olla aktiivne ema. Mängida veesõda teiste ja oma lastega, joosta ringi, nagu oleks ise ka alles laps veel. Vahel ma tunnen ennast nii, väikese lapsena.

Nüüd ma loen seda postitust üle… ja nii imal tekst! 😀 Ma ei tea isegi, miks ma sellest kirjutasin. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga